Jalgpall ja detsibellid

Tegelikult ma ju ei vihka jalgpalli. Kui seda mängu algusest saadik korralikult jälgida, on päris põnev. Ma lihtsalt ei mõista teleka ees (või kõrtsis for that matter) karjumist. Staadionil - palun väga, kaasaelamine ergutab või teeb mängijad ebakindlaks, kuidas parasjagu vaja. Aga mida sa röögid oma Philipsi laiekraani või Thomsoni LCD peale? Kes seda kuuleb peale naabrite ja ehmunud kassi? Igaljuhul mitte Ukraina pallurid, see on kindel.
Omal ajal karjuti teatris ka, kui miski ei meeldinud. Või loobiti tomateid. Loodan, et see aeg ei tule kunagi tagasi. Isegi kinos on teinekord tunne, et peaks üksi terve saali ostma, sest tahaks kommentaaride ja venekeelse plaksumaisita filmi vaadata. Vähem möla, härrased!